Lugesin just, et Stina Kasele tundub esmakordselt peale üheksat aastat pildistamist, nagu talle lõpuks ometi hakkaks pärale jõudma, mida ja kuidas ta teha tahaks. Teekond eneseleidmiseni on pikk ja okkaline.
Tegin aasta lõpus fotosessiooni, mille esimese ahastusega oleks tahtnud prügikasti visata: nii untsu üht asja ka keerata ei saa! Lõpptulemusena sai see oma karususelt üheks mu lemmiksessiooniks, ja ma avastasin end tundelt: midagi sellist tahaks ma teha. Kuidas selleni aga jõuda nii, et esimese hooga ei peaks pisaraid valama oma ebaõnnestunud käkerduse pärast… mis see üldse täpselt on… ja kas sellised asjad mahuvad tänapäeva ilupildimaailma, vat selles on küsimus.
Tegemist on minu 100. postitusega selles blogis. Mõtlesin seda teha suure pauguga, kuid olgu ta siis selline tagasihoidlik. Kas tuleb ka 200.? Kes teab. Mina ei tea.
Minu klõpsud maailma 