Kaitstud: Lepatriinude argipäev

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Uuel lehel uue hooga

Kuna seda blogi enam ei uuendata, siis minu edasiste fototöödega saab tutvuda juba MINU UUE VEEBIPÄEVIKU LEHEKÜLGEDEL. Olete teretulnud!

Ebavere Kange 2013

Taaskord spordisündmusi koduõuel, muidugi ma olin kohal. Kaameraga.

Tüdrukute päev

See oli tüdrukute päev, sel päeval said nad ristitud. Paistis päike ja kui äikesepilved lähenesid, läksid lõpuks needki ringiga mööda. Tüdrukud olid kui kassid, kes kõndisid oma rada: omad eesmärgid, omad sihid. Nende päev, kus kleite sai vahetatud mitu ja mustaks tehtud ka mitu.

Kolm aastat fotograafina

See on nüüd küll see verstapost, milleni jõudmises ma alustades kahtlesin: äkki on pildistamine ikkagi ühe hetke uitmõte? Äkki ma tüdinen ära? See on niiiii suur töö, seda poole vinnaga teha ei saa. Siin ma nüüd aga olen, ikka kaamera käes. Kolme aastaga on saanud uitmõttest süüvida fotograafiasse hoopistükkis vajadus: kui vähegi vaba hetke tekib, kohe näpud sügelevad, tahaks proovida, näha ja osa saada. Mis on siiski tõsi: ma endiselt teen seda oma vabast ajast, mitte tööna. Ausalt öelda mulle meeldib just nii.

Kolmas aasta on märgiliseks saanud küll, kasvõi üldises plaanis: ma olen väga palju saanud pildistada Pakri poolsaarel, poleks iial arvanud, et kohe koduukse all on nii palju ilusaid kohti.

Ja ma olen loonud oma firma. Kraaps. Kniks. Kraaps kniks. Sest see ei ole uitmõte, see on sisemine vajadus väljendada end pildi kaudu.

Kolmas aasta on pildistamisgraafiku suhtes möödunud vaiksemas tempos kui teine, samas pole ma endiselt teinud kordagi endale reklaami. Miks? Ma ei teagi. Ilmselt selleks, et minuni jõuaksid ainult need, kes tõesti minuni jõuda tahaksid. Ilmselt seepärast, et ma olen endiselt hingega tegemise, mitte ärifaasis. Mitte et neid ei saaks ühendada: mina pole seda lihtsalt veel väga teinud.

Minu seni tehtud tööd on tulnud teiste juba kaamera eest läbikäinute hea sõna läbi, ja ma olen tänulik, oi kui tänulik. See annab nii palju juurde, kui saab kohtuda uute ja põnevate inimestega, pildistamast tulles olen ma alati emotsioonidest tulvil. Kuna ma ei tegele fotograafiaga suurelt, on minu kogemused olnud eranditult positiivsed. Aitäh!

Kolmas aasta on toonud kindlama arusaama, mis suunas tuleks liikuda, kes ma siis ikkagi lõpptulemusena olen. Teekond iseendani on siiski pikk ja millal ma ükskord kohale jõuan.. ei teagi. Ma tahaks jõuda. Isegi kui see aega võtab. Minu ühel suurel lemmikul fotograafide seas kulus selleks 10 aastat, seega aega justkui oleks.

Kolmandal aastal olen ma osutunud kohutavalt kehvaks blogijaks: palun leebemat karitust. Luban end parandada. Tohib niimoodi avalikult eesmärke seada? Äkki peaks tuleval aastal hakkama blogi natuke uuendama. Vahelduseks. Kaua ma ikka pettunud olen, et minu lemmikud horisontaalid on täielikus kirbumõõdus. Tegudele, tegudele, külamees!

Lemmikteemad on jäänud ikka lemmikuteks: ma tunnen end täeliku vastsündinupiltide propageerijana juba. Minu närv ei pea vastu ühegi raseda naise seltskonnas: kui ma ei kontakteeru kohe, siis teen ma seda tagantjärele. Võibolla ei tahetagi vastsündinupilte? Võibolla, kuid teadlikkus selle aja unikaalsusest peab tõusma, ma olen valmis olema ruuporikandja. Laps on unine ja teda ei saagi veel pildistada? Appi, teil on kodus ideaalne modell ja te kahtlete veel selles?! Teeme kohe ära!

Mõni pulmgi on sattunud sellesse aastasse, kuigi ma pole selle nimel eraldi pingutanud: kuidagi tundub, et just “mõni” on selline paras. Minu esimene täispikk pulmapäev jääb siia: ei kahetse ma üldse, et selle aasta jaanipäev lõkke juures vorsti sussutamise mõttes vahele jäi.

Ja siis olen ma hakanud julgeks: mu portfooliosse on tasapisi lisandumas perepildid, mida ma endiselt suunan küll parema meelega kellelegi teisele, kuid samas lähen juba huviga neid ise ka tegema. Perepilt tähendab tavaliselt väikesi lapsi ja väikesed lapsed on lahedad.

Mida ma siis ikkagi esimese kolme aastaga olen saavutanud? Ma olen õnnelik. Kaameraga. Kodus ja kodust väljas. Kui ma alustasin, oli üheks põhjuseks ka see, et oskaksin paremaid perepilte teha. Enda perest. Selle eesmärgi olen küll saavutanud ja kuhjaga.

Ma saan luua midagi, mida võiks suure tähega emotsiooniks nimetada. Pildistamine ja piltide hilisem ülevaatamine tähendab mulle endiselt väga palju. Ma ei loo enam illusioone, et fotograafi elu on lihtne, kuid ma tean, et see on mulle vajalik. Et end teostada. Et end väljendada. Et jagada oma vaimustust ilusa hetke tabamisest. Kasvõi mõnikord. Kasvõi mõnikord.

Tuleval aastal jälle? Tuleval aastal jälle. Nüüd juba kindla veendumusega.