Muinasjutumetsas

Dokumentalistika. Kiire tripp Tartusse

Tõelise Tartu patrioodina pidin tunnistama, et ma ei tea isegi, kuhu suunda rong Tartust väljuma hakkab, imestades esialgu, et kõik eelistavad seljaga sõidusuunda istuda, kuni rong liikuma hakkas.. ja mina selleks idioodiks osutusin. Häh.

Kui kellelgi peaks olema probleeme postituses avaldatud piltidega, palun võtta ühendust blogi paremas veerus märgitud e-maili aadressil. Aitäh!

3 minuti pildistamine

Lihtsalt pildid. Kolmest minutist. Pärast tõsist võimlemist, et minu kunZtiideed purki saada.

Ühe püha päeva lugu

Hästi tobe põhjus, miks mul need pildid on nii kaua sahtlis oodanud, kohe liiga kaua: vahepeal on sündinud isegi see beebi, kes nendel piltidel veel kõhus oli. Ma nimelt lihtlabaselt EI SUUTNUD teha valikut, mida näidata ja mida mitte. Ma loodan nüüd, et piltidel olev paar ei tunne end puudutatuna, et ma endiselt ei suuda valikut teha ja nii palju pilte vaatamiseks üles panen: see oli lihtsalt nii super pühapäev ja tegemist oli nii super paariga, et isegi vihm, mis me kaela saime, ei suutnud meeleolu rikkuda. Pildid, millest vaimustusin nende valmimise aegu korduvalt ja südamest: kogu see emotsioon ja see siiras vahetus lihtsalt läks mulle nii hinge. See on see, mille nimel ma pildistan, see on see, mis paneb mu ikka ja jälle kaamerat haarama.

Siin aga – ühe püha päeva lugu, viimaseid päevi lapseootust. Pildid, mis ajasid mu hulluks. Heas mõttes. MUUSIKA

Meigifotod

Tegemist ei olnud portreesessiooniga, vaid eesmärgiks oli pildile saada meik. Omamoodi kogemus, lisaks esmakordne võimalus näha kõrvalt, kuidas valmib meik, mis ei ole ainult hügieenilist-huultele-ripset-kergelt-üle. Ausalt? On ikka jube nikerdus küll. Hakkasin mõistma, miks võtete vahel meikarid näo üldplaani kohendama tormavad. Müts maha grimmi tegijate ees.

Modell: Evelin Virnas
Meik: Raili Salvet
Pildistamiskoht: köök, taustaks 40x60cm joonistustahvel, loomuliku valgusega.

Tagurpidi

Suur suur aitäh Emmale, kes oli valmis mu hullu ideega kaasa tulema ja gravitatsioonijõude trotsima!

Dokumentalistika. 1. mai ratastel, rongiratastel

Vat mina ei tea, kes see küll tahaks mu rongipilte vaadata, küll aga tean, et mina tahan neid näidata. Kannatage ära, oleks vist siinkohal õige lisada? Või siis jagage sama kirge.

Eile sain ma kohe palju targemaks. Palju. Inimesed õhtuti on ikka väsinud: mis sa siin särad, kui pikk tööpäev selja taga ja ainult koju nelja seina vahele diivanile vedelema tahaks. Millal olen mina aga viimasel ajal pildistanud? Õhtul. Eile oli vaba päev, kõik said oma erakorralised tegemised ja tähistamised ära organiseerida, hoopis teistsuguseid emotsioone pakuti. Super.

Eilse päeva tegi erakordseks veel üks koer. Tegelikult vist lausa kaks koera? Pildilt käis läbi küll üks koer.. või siiski kaks? Pitsusid olen ma rongis kohanud, üht hullult kriunuvat kassi ka, kuid nii suuri koeri nägin esmakordselt. Keegi ei kobisenud, rongis viibiv kõige noorema generatsiooni esindaja tundus olevat meelt lahutavast vaatepildist (koerad ikkagi!) vägagi lummatud.

Et seal viimasel pildil polegi koeri? On ikka, jalge ees põrandal, nagu ka enamuse muust sõiduajast tegelikult.

Kui kellelgi peaks olema probleeme postituses avaldatud piltidega, palun võtta ühendust blogi paremas veerus märgitud e-maili aadressil. Aitäh!